Miks minust sai teefarmer?

Kristiina Mehik

Ma ei ole kunagi andunud teesõber olnud. Minu hommikud on alanud tassi kohviga ning ausalt öeldes algavad endiselt, kuid umbes igal teisel õhtul olen juba aastaid nautinud ka tassikest teed. Aasta tagasi ei olnud mul probleemi juua teekotist tehtud teed ning mul ei olnud õrna aimugi, et must ja roheline tee tulevad samast taimest. Lisaks oli minu jaoks uudis, et must tee võib olla maitselt pehme ja hea ja see ei olegi ebatervislik – tüüpilised Eesti müüdid. Eelnevat arvesse võttes ei saa kindlasti öelda, et sügav armastus tee vastu oli see, mis mind tänasesse päeva tõi... aga siiski oli nii mõndagi, mis teefarmeri elus mind paelus.

Loodus ja maalähedus

Kasvasin Kuressaares ja enamik minu lapsepõlve suvesid möödus vanavanemate talus. Loomade eest hoolitsemine oli konkurentsitult minu lemmiktegevus, isegi kui see tähendas koolivaheajal kell 6:30 ärkamist, et lehmi sööta. Fakt on ka see, et vanemad püüdsid mind alati nii palju kui võimalik loodusesse viia, puberteedieas tihti ka minu tahte vastaselt. See kõik on loonud tugeva sideme minu ja looduse ning maaelu vahel. Pärast keskkooli tundus Tallinnasse kolimine nagu täide läinud unistus, kuid aja möödudes kasvas soov maalähedasema elu järele aina suuremaks. Linnamelu meeldib mulle endiselt, kuid mõistlikes kogustes. Kui töömesilase elu ära väsitab, vajan jalutuskäiku mere ääres või rabas või lihtsalt väikest aiatööd, et jälle akusid laadida. Nii et rajada oma teeistandus? Miks mitte! Ainult, et keegi võiks mere Kutaisile lähemale tuua 😊 !

Läänemeri

Gruusia

Gruusia on minus alati sooje tundeid tekitanud. Võib-olla peitub põhjus selles, et nii Eesti kui Gruusia on endised Nõukogude Liidu riigid. Meil on sarnane ajalugu ning Gruusia unistab täna paljuski sellest, millest meie 15-20 aastat tagasi. Või on põhjus lihtsalt selles, et Gruusiat on Eestis alati sõbraks peetud. Või äkki lihtsalt soe kliima ja mäed – Eestis ei ole neist ju kumbagi ja rohi on ikka teisel pool aeda rohelisem. Kui ma Gruusiat mõned aastad tagasi esimest korda külastasin, tekitas see minus segaseid emotsioone. Kiiresti arenev ja mitmekülgne Tbilisi oli nii kontrastne kurvana näivate külade kõrval. Samal ajal jätsid nii kohalike inimeste soe suhtumine, kui ka vapustav loodus, ääretult positiivse mälestuse. Kui Gruusia tuli arutlusele kui „teine kodu“, ütles sisetunne – jah, see võiks olla see koht.

Ophurchkheti teetehas. 2017.
Opurchkheti teetehas. 2017.

Ophurchkheti teetehas. 2017.Opurchkheti teetehas, 2017.

Mis mind aga tõeliselt paelus, oli Gruusia teetööstuse uskumatult kiire ja totaalne allakäik 30 aastat tagasi. Lugesin Gruusia teetööstuse ajalugu ning vaatasin pilte tondilossidest, mis olid kunagi teetööstuse keskused, ja istandustest, mida keegi enam ei vaja – see kõik tundus täiesti uskumatu. Kuidas saab miski nii suur ja tugev nii kiirelt kokku variseda? Kui mujal maailmas oli teetööstus tõusuteel, siis miks see Gruusias kadus? Ma pidin rohkem teada saama. Hakkasime Gruusia teetööstuse ja tee enda kohta lähemalt uurima. Selle tulemusena hakkas mind kõik teega seonduv üha rohkem paeluma – kuidas tee maitset mõjutavad teetaime kasvutingimused, töötlemine ja lõpuks joogi enda valmistamine. Samuti, võimalus päästa mõned teeistandused, samal ajal Gruusia mahajäänud maapiirkondade heaks midagi tõeliselt olulist ära teha, tundus kutsuv.

Midagi „minu oma“

Mul oli õnn alustada oma tööalast teekonda meeskonnas, kus me ei olnud „töötajad“, vaid meid ühendas arusaam, et kõik, mida me teeme, läheb meile korda ning me teeme kõike alati ka enda jaoks. See tundus minu jaoks ainuõige, kuna olin alati enda tulevikku nii ette kujutanud – „töö“ on midagi, mis on minu jaoks oluline ja mida ma iga päev naudin. Ma ei suuda vist kunagi täielikult mõista inimesi, kellel 8-st 5-ni kontoritööd tehes kukub kella pealt pastakas ning ükski tööga seotud asi enam rolli ei mängi. Kui ma midagi teen, siis teen seda 100%.

Kui Gruusiasse minek ning seal uue elu alustamine teemaks kerkis, ei olnud ma oma karjääriga kindlasti samas kohas, kus Hannes (loe tema lugu siit)Mul oli endiselt nii ambitsiooni kui ka väljakutseid, mille poole püüelda. Juhtisin pidevalt muutuvas turusituatsioonis rohkem kui 20 inimesest koosnevat meeskonda – see oli midagi, millest olin ettevõttega liitumisest alates unistanud ja kõik minu eesmärgid ei olnud kindlasti veel saavutatud. 180° pöörde tegemine nüüd... ma ei olnud päris kindel. Samas ei olnud olukord enam endine – ettevõtte kasvades kasvas ka meeskond ja varasemat „me kõik oleme omanikud“ kultuuri oli järjest keerulisem hoida. Bürokraatia ja korporatiivmängud hiilisid aeglaselt, kuid kindlal sammul, järjest lähemale ja hakkasin järjest rohkem mõtlema, kuhu me suundumas oleme. Tundsin, et uued vaated ei ühtinud enam minu omadega – tahtsin anda endast 100% ja soovisin, et ka mind ümbritsevad inimesed endast 100% annaksid. Paari kuu möödudes sain aru, et vaja on muutust.

Muidugi oli see alguses hirmutav, aga kuude möödudes ning plaanide selginedes, kasvas ka minu enesekindlus. Taipasin, et teeistandus Gruusias, koos väikese tiimi kaasmõtlejatega, on täpselt see, mida uueks katsumuseks ning eesmärgiks vajan. Otsustasin pea ees tundmatus kohas vette hüpata ning midagi muuta.

Gruusia ja tee – siit ma tulen..😊

Kristiina Gruusias teeistanduses

Renegade'ide igapäevaelu leiad veel Facebookist ja Instagrammist.

Leave a comment

Please note, comments need to be approved before they are published.