Miks Gruusia teetööstus kokku kukkus?


Lähistroopilise kliima tõttu on Lääne-Gruusia ideaalne koht tee kasvatamiseks. Jahedad ööd ja külmad talvekuud hoiavad ära haigused, mistõttu ei ole vaja kasutada pestitsiide ning tingimused orgaanilise tee tootmiseks on head. Jahe kliima ja väga happeline pinnas annavad teele erilise maitse ja lõhna - lehed küpsevad aeglasemalt, mille tulemusel on teel mõnus, pehme maitse. Mida kõrgem on kasvukoht, seda huvitavam maitse. Suurepärastest tingimustest hoolimata on Gruusia tee ajalugu väga mitmekesine, paljude tõusude ja mõõnadega. Hiilgeaegu on korduvalt varjutanud sõda või majandusprobleemid.

Gruusia tee ajalugu ulatub 1845. aastasse, mil istutati esimesed teepõõsad Lääne-Gruusiasse. Tõelise hoo sai teetööstus sisse aga 19. sajandi lõpus, kui tee tootmise vastu tekkis suurem huvi Vene Tsaaririigil, mille osaks Gruusia sel ajal oli. Toonased tsaaririigi parimad teadlased pandi Gruusia teeistandusi arendama. Seda, kuidas teed toota käidi ekspeditsioonide käigus õppimas Hiinas ning seetõttu on Gruusias peamiselt kasvamas ka Hiinast pärit kultivaarid. Esialgu võeti kasutusele ka mõned India ja Jaapani sordid, kuid need vahetati madala tootlikkuse ja külmakartlikkuse tõttu üsna pea välja. Gruusia teed tutvustas maailmale esmakordselt samuti Hiinast pärit teetootja Lao Jin Lao, kes kutsuti Gruusiasse, et aidata tööstusharu arendada. Seitse aastat hiljem, 1900. aastal, võitis tema toodetud tee Pariisi maailma näitusel kuldmedali.

Lao Jin Lao Chakva teeistanduses aastal 1900. Pildi autor Sergeii Mikhailovich Prokudin-Gorskii

Lao Jin Lao Chakva teeistanduses aastal 1900. Pildi autor Sergeii Mikhailovich Prokudin-Gorskii.

Esialgu arenes teetööstus aeglaselt ja esimene maailmasõda lõpetas selle mõneks ajaks sootuks. Paljud istandused jäid sõjas rindejoone ette ning need hävitati. Mitmed istandused juuriti aga üles, et maisi kasvatamisega toidupuudust leevendada. Teetööstus sai uuesti hoo sisse alles siis, kui Gruusia liideti Nõukogude Liiduga ning teetootmist hakati arendama plaanimajanduse põhimõtetest lähtuvalt. Selleks, et teetootmist populariseerida, nimetati tee "roheliseks kullaks" ja istanduste väljaarendamiseks kulutati kümneid miljoneid rublasid. Lisaks said teekasvatajad toidu ja muude vajalike tarvete soetamiseks valitsuselt soodustingimusi. Kõige selle tulemusel olid tootmismahud peagi suuremad kui kunagi varem. Kuna parimad korjajad said valitsuselt preemiaid, siis püüdlesid korjajad pidevalt korjama rohkem ja rohkem ning proovisid ületada eelmiseid rekordeid. Ühel hetkel korjasid parimad 40-60 kg teelehti päevas. Võrdluseks - tänapäeval korjab üks inimene päevas ca 20 kg kvaliteetseid teelehti (2 lehte ja pung). 

Teises maailmasõjas tabas tootmisharu järgmine langus, millest aga taastusti üsna kiiresti. Vabrikud töötasid taas maksimaalse tootmise suunas, käsitsi korjamine vahetati masinate vastu. Toodangu maksimeerimiseks tehti mitmel pool järeleandmisi, näiteks korjati lehti vihmaga, tootmisetappe lühendati jms. Kõik need otsused jätsid muidugi jälje ka toodangu kvaliteedile. 

postkaart Gruusia teeistandus

1985. aastal, Gruusia tee hiilgeajal, oli teeistandusi ca 70 000 hektari jagu ja Gruusias toodeti 150 000 tonni teed. Võrdluseks, täna toodetakse siin teed ca 3000 tonni. Gruusia täitis 95% kogu Nõukogude Liidu tarbimisest. Tootmise tippajal ehitati hiiglaslikke tehaseid ning nende ümber külasid. Terved kogukonnad olid tee tootmisega seotud  ning elu õitses. Külamehed räägivad siiani lugusid, kuidas ühe hooaja palga eest sai auto osta. Kodust välja minnes nägid alati teepõldusid ning tundsid tee lõhna– nii kirjeldavad kohalikud elanikud antud aega. See oli aeg, mil inimestel oli tööd, ehitati uusi hooneid, kõik läks ülespoole. Õitseng lõppes aga järsult Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega 1991. aastal. Kogu tööstus kukkus kokku vaid viie lühikese aastaga. Suured tehased suleti ning terved piirkonnad jäid tööta. Gruusia tegeles tagajärgedega, mida Nõukogude Liidu lagunemine piirkonnale põhjustas. Teetööstus kaotas oma peamise ekspordituru, kuna Sri Lanka ja Hiinaga konkureerimine osutus äsja avatud endise Nõukogude Liidu turul võimatuks. Enamikele ettevõtetele ja kooperatiividel sai saatuslikuks oskamatus turumajanduses toimetada.

Opurchkheti teetehas, Gruusia.

Opurchkheti teetehas.

Opurchkheti teetehas, Gruusia.

Opurchkheti teetehas.

Hüljatud teeistandused kasvasid järk-järgult rohtu. Aastate jooksul juuriti paljud neist üles, et kasutada põllumaad maisi ja pähklite kasvatamiseks. Nüüd, 30 aastat hiljem, on sajad istandused endiselt alles – kaetud sõnajalgade, põldmarjadega ja väikeste puudega - ja ootavad, et keegi neile teise võimaluse annaks.

 

Mahajäetud istandus Gruusias

Mahajäetud istandus Gruusias.

Teetööstuse äkiline ja peaaegu täielik häving tundus esialgu suhteliselt uskumatu, kuid sõites Lääne-Gruusias ringi ning nähes kõikjal mahajäetud istandusi, veendusime, et nii see tõesti on. Algselt oli just üllatus ja uudishimu see, mis motiveerisid meid sügavamale. Üsna pea jõudsime aga arusaamale, et Gruusia tee väärib taaselustamist. Siinsetele teeistandustele uue elu andmine toob kasu kahele olulisele kogukonnale - tee-austajatele kogu maailmas ja kohalikele inimestele Gruusias. 

  • Tänu soojadele suvedele ja jahedatele talvedele on Gruusias suurepärased tingimused kõrge kvaliteediga orgaanilise tee tootmiseks. Taimede haiguste eemale peletamiseks ei ole vaja pestitsiide ega muid kemikaale, kuna külm talv teeb selle töö ise ära.

  • Peamiselt tee tootmisele keskendunud Lääne-Gruusia ei ole tööstusharu hävinemisest siiani täielikult taastunud. Me ei saa tagasi tuua teetööstuse hiilgeaegu, kuid sellest isegi väikese osa taaselustamine tooks paljudesse piirkonna väiksematesse linnadesse ja küladesse elu tagasi.


Leave a comment