Tagasi kontorisse?


Neli kuud teekasvatajana Gruusias – per Aspera ad Astra!

Viimased neli kuud on pakkunud kõike, mida ootasin. Vastu on tulnud võtta nii vaimseid kui ka füüsilisi väljakutseid ning kindlasti on minu mugavustsooni piire korduvalt nihutatud. Kohati on see olnud väga väsitav, aga ma ei ole midagi kahetsenud, mitte hetkekski. Ajutiselt Nordica juhatuse esimehe koha vastu võtmine ei olnud kindlasti tingitud sellest, et konditsioneeriga kontorit taga igatsesin või teekasvatamisest loobuda mõtleksin.

Aga enne selle otsuse tagamaade selgitamist alustame algusest… Laias laastus läheb Renegade Tea Estate’l plaanipäraselt. Muidugi lootsime, et kõik saab olema lihtsam ja kiirem, aga see on mõistetav, et alati nii ei lähe. Loodad ju alati positiivseimale stsenaariumile ja kohaned siis vastavalt olukorrale. On palju asju, mille üle saame siiralt õnnelikud olla. Näiteks selle üle, et suuremas osas meie istandustes kasvavad teetaimed jõudsalt ja oleme juba esimese väikese saagi saanud- mitte päris kaubanduslikul eesmärgil, vaid selleks, et teepõõsad areneksid ning õige kuju saaksid. Või selle ülle, et meie tehase taastamine on läinud küll oodatust pisut aeglasemalt, kuid sel nädalal saime laoruumides oma aega oodanud masinad lõpuks tehasesse tuua ja neid esimest korda katsetada. Ja loomulikult tahaksin veelkord aitäh öelda kõigile neile, kes meid rahaliselt toetanud on. Meie ühisrahastuskampaania ei saavutanud küll eesmärki, kuid 80% ei ole üldse halb tulemus ja annab meile tulevaks aastaks palju vabadust juurde.

Kujutlus vs tegelik elu

Hannes teetassiga Hannes ja Valeri

Päris kõik ei ole siiski nii läinud päris nii nagu ootasime. Minu peas oli selge kujutluspilt sellest, kuidas teekasvataja elu välja näeb. Mida enam me edasi liigume, seda enam see pilt muutub. 

Näiteks ei ole mul põhimõtteliselt üldse aega olnud, et õppida tee kasvatamise ja tootmise kohta. Minu ettekujutse järgi pidi suvi mööduma mööda Gruusiat ringi sõites ja erinevate tootjatega kohtudes, et näha ja õppida, kuidas nemad toodavad. Kaugel sellest. Aega pole olnud ka raamatuid lugeda ja internetis leiduvaid materjale läbi töötada, et tootmissüsteemi ja tootekontseptsiooni detaile lihvida.

Kuhu aeg siis läheb? Maslow püramiidi alumised astmed võtavad kogu energia, mis meie tiimil on, et põhilised süsteemid töös püsiksid. Alguses oli see üsna suur stressiallikas ja püüdsin veelgi enam pingutada, et kõikidest nö pudelikaeltest läbi pressida. Möödunud nädalate ja kuudega on aga selgeks saanud, et tegelikult on meil lihtsalt aega vaja. Samm sammult jõuame finišisse, aga me ei saa sundida teetaimi 2x kiiremini kasvama. Meil ei ole võimalik üleöö muuta suhtumisi ja harjumisi, mis möödunud kahekümne aasta jooksul Gruusias tekkinud on.

Kui eelmisel aastal Lääne-Gruusias ringi sõitsime ja sobivaid istandusi otsisime, olid inimesed väga positiivsed ning julgustasid plaanidega edasi liikuma. Öeldi, et pärast siinse teetööstuse kokku kukkumist ei ole külades tööd ega raha olnud ning kui me suudame istandused taas elule aidata, on kõik rõõmuga nõus meie juurde tööle tulema. Nüüdseks oleme aru saanud, et see on vaid osaliselt nii. Enamik inimesi on endiselt meie projekti suhtes väga positiivselt meelestatud, aga möödunud kuud on näidanud, et kuigi inimestele meeldib IDEE võimalusest jälle stabiilselt tööl käia, ei tähenda see tingimata, et nad päriselt tööd teha tahaks. See on natuke nagu sõprade ees kiitlemine, et plaanid langevarjuhüpet. Päriselt lennukis olles on tunne hoopis teine. Inimesed külades ei ole viimased 20 aastat stabiilselt tööl käinud ning on õppinud ilma selleta toime tulema. Igal perel on oma lehmad ja sead, köögiviljaaed ja väike viinamarjaistandus. Vähene raha, mis kommunaalkuludeks ja riietele kulub, teenitakse hooajatööga. Päevatööst unistades ollakse tegelikult ka ilma selleta õnnelikud. Mehed kogunevad iga päev doominod või backgammonit mängima, vahel on jällegi põhjust midagi veini ja toiduga tähistada…  

Lithne on olnud leida inimesi paariks päevaks mingit konkreetset ülesannet täitma, aga kui regulaarsest tööst rääkida, siis kõnnivad paljud minema. Neil tekib mure enda majapidamise pärast ja ilmselt pisut ka doomino mängude pärast, mis seetõttu pidamata jäävad. Ja ma ei süüdista neid. Inimene ei ela, et tööd teha, eesmärk on olemist nautida. Aga me ei olnud selleks valmis ning oleme nüüd suure osa energiast kulutanud elementaarsete protsesside liikumas hoidmisele, et umbrohi meie istandusi taas üle ei võtaks. Alles nüüd, juuli lõpuks, tundub, et oleme oma esimesse istandusse, Renegade’i, stabiilse tiimi leidnud ja usun, et Mandikori istanduses ei saa see protsess palju lihtsam olema. 

Mehed Kutaisis

Kogu istandustest üle jääv aeg kulub ehitusele. Mäletan hästi, kuidas mõned aastad tagasi Eestis enda maja ehitasime. Kõik need õhtud ja nädalavahetused, mis kulusid erinevaid poode mööda joostes. Alates põrandale mineva parketi kuni kardinate ja köögitehnika valikuni. Teetehase ehitamine ei ole väga erinev - iga teine päev annab uusi küsimusi, mis ootavad vastuseid - veepump, põranda materjalid, kust tellida uksed ja aknad… nimekiri jätkub. 

Ka järgmisel aastal, kui keskendume rohkem tootmisele, ootab meid ees kindlasti samuti palju katsumusi, aga ma olen kindel, et siis saab olema pisutki vähem jooksmist ja rohkem mõtlemist. Ikka öeldakse, et iga algus on raske ja tavaliselt on see õige. Ma olen olnud vihane, väsinud, üllatunud, segaduses… täpselt nii nagu kõik teised meie tiimis. Aga mõne aasta pärast, sellele tagasi mõeldes, saame tõdeda, et hoolimata raskustest, on millegi uue ehitamine suurepärane tunne. Loodetavasti on sel aastal laotav vundament tugev. 

Hannes Renegade tehase ees

Kontorisse tagasi? 

Samal ajal, kui meie tehas valmib, olen mina tagasi Eestis. Alates möödunud nädala algusest olen Nordica juhatuse esimehena taas Tallinna kontoris. Kuigi see on vaid ajutine ametikoht kuniks uus pikaajaline juht leitakse, on siiski fakt, et alles mõni kuu tagasi kirjutasin kontoritolmu jalgadelt pühkimisest ja nüüd olen ma kontoris tagasi. 😀

Kui see pakkumine juuli alguses minu lauale jõudis, kaalusin seda mõned päevad ning arutasime seda pikalt ka kogu tiimiga. Valik ei olnud lihtne, kuid otsustasin pakkumise siiski vastu võtta. Esiteks sobib ajastus meie plaanidega. Läheneme hoogsalt suve lõpule ja tehas on valmimas, pärast seda võtame hoo mõneks ajaks veidi maha. Ei saa ka eitada, et osa minust on õnnelik võimaluse üle mõneks kuuks lennufirmasse tagasi pöörduda. Lennundus on ja jääb minu jaoks eriliseks. Minu karjäär sai siin alguse ning ka pärast lahkumist olen sektoril silma peal hoidnud. Ma ei arvanud, et siia kunagi tagasi tulen, kuid tuleb tunnistada, et on omajagu põnev olla tagasi majas, kus kunagi värskelt ülikooli lõpetanuna 6 aastat töötasin. Tuleb tõdeda, et rolli mängis ka rahaline faktor. Istandusi taas elule turgutades majandame ja elame me kõik oma säästudest. Oleme rohkem kui ühel korral arutanud, et kui keegi meie seast talvekuudeks mõne meeldiva projektipõhise pakkumise leiab, oleks mõistlik seda varianti kaaluda. 

Lõpetuseks - milline aasta! Ja see on alles poole peal. Teeistandused, lennukid, piiride liigutamine. Täiskäigul edasi!

Hannes Gruusias


Leave a comment