4 aastat teefarmeritena

2018. aasta detsembris sõitsime esimest korda terve perega Gruusiasse, et oma silmaga näha, millega teised aastaga olid hakkama saanud. Kendrick oli sel ajal kõigest 8 kuune. Kuigi enamik asju sellel reisil läks pehmelt öeldes aia taha, siis oli väga eriline olla Gruusias kohapeal ja näha, mida kaasrenegadid olid juba saavutanud. Me olime müüdud! Pikka mõtlemist polnudki ja juba järgmisel kuul lendas Mario Gruusiasse, et alustada istanduse töödega. Kui Sa pole lugenud lugu sellest, kuidas me Gruusiasse kolisime, saad seda teha SIIN. Veidi hullumeelne on tagasi mõelda, kuidas see kõik arenes...

Hanna, Mario ja Kendrick Renegade EstatesMeie esimene aasta teefarmeritena, 2019

Tagasi Eestis

Nüüd oleme juba kuu aega tagasi Eestis. Või noh, kui täiesti täpne olla, siis tulime Eestisse tagasi juuli teises pooles, aga meie siinviibimine venis palju pikemaks, kui esialgu plaanisime. Kuni septembri alguseni... Kui oled Hannese eelmist blogipostitust (inglise keeles) lugenud, siis ilmselt tead, et nii mina kui ka Mario ei olnud ei emotsionaalselt, aga ka füüsiliselt väga heas vormis. Nii võtsimegi aja, et enda jaoks selgeks mõelda, kuidas edasi minna… Mis lõpuks viis meid otsuseni, et kahjuks ei saa me enam teefarmeritena jätkata.

See otsus ei tulnud kergelt. Meil mõlemal olid omad sisemised võitlused, aga proovisime muudkui mõelda, et kuidas nendega toime tulla ja kuidas jõuda sinna, et me oleksime ikkagi võimelised jätkama. Need 4 aastat on olnud väga intensiivsed ja täis väga erinevaid väljakutseid – teha midagi, millest sul pole aimugi, ettevõtte nullist ülesehitamine, täiesti teistsuguses keskkonnas ja kultuuris töötamine, oma tugisüsteemist eemal olemine, nii palju teadmatust, rahalised küsimused ja lisaks sellele oli meil super energiline Kendrick, kes on hetkel 4,5 aastane ja kellele pidime samuti keskenduma. Aga lõpuks olime nagu tühjaks pigistatud sidrunid ja tundsime mõlemad, et vajame rohkem stabiilsust oma perele, iseendile, aga eriti just Kendrickule.

Kendrick Mandikori Estates oma personaalse põõsaga
Kendrick oma personaalse teepõõsaga, mille ta oma teiseks minisünnipäevaks sai

Pensionil teefarmerid?

Ja siin me nüüd siis oleme. Tagasi Eestis, tagasi Vokas, meie kodus. Varajasele pensionile jäänud teekasvatajad - kas nii saab öelda? Mul kulus kuu, et seda kõike seedida ja et seda kõike siin jagada.

Hoolimata sellest, et lõpetasime oma teekonna Renegade Tea Estates teekasvatajatena, kes põhimõtteliselt läbi põlesid, olen ma väga õnnelik, et me seda tegime. See oli lihtsalt üks ebareaalselt äge teekond. Väga raske, aga väga äge. Saime kõvasti naerda, aga ka nutta. Saavutasime midagi, mida ma poleks osanud eales ette kujutada. Oleme loonud nii ägeda kogukonna. Inimesed, kellega oleme nende aastate jooksul kohtunud… Meie meeskonna liikmed Gruusias, samuti kõik need inimesed, kes külastasid meid erinevatest maailma paikadest, ja teid oli muide väga palju. Olen nii tänulik selle eest. Tänulik nende hetkede eest, kus ajasime koos mõnega teist istanduses lehmi taga ja pärast tehases selle üle naerdes koos teed jõime. Need hetked andsid mulle emotsionaalselt nii palju.

Tuuripäev Renegade Tea Estates
Tuuripäev Renegade Tea Estates, juuni 2022

Ja Gruusia. Ma tõesti armastan Gruusiat kõigi tema iseärasustega. See oli meile koduks kõik need aastad, eriti just viimased 2, kui olime seal aastaläbi. Suurem osa elust, mida Kendrick mäletab, oligi just Gruusias. Meil on sealt nii palju toredaid mälestusi ja kohtusime inimestega, keda saame täna nimetada sõpradeks. Ja just sõpradeks kogu eluks. Meie ring Gruusias oli alati väga väike, aga tugev.

Gomismta
Üks meeldejäävamaid väljasõite. Gomismta - küla pealpool pilvi

Nüüd püüame siin jälle kohaneda (mis on olnud oluliselt lihtsam, kui Eestist Gruusiasse kolida :D) ja ka välja mõelda, kuidas näiteks gruusia keelt mitte unustada. Alati naersime, et Kendrick on ilmselt esimene, kes suudab meie kohaliku meeskonnaga vabalt suhelda. Ja nii see ka tegelikult läks. Kui on midagi, mille üle me ise õnnelikud ja uhked ei ole, on see asjaolu, et me ei õppinud gruusia keelt täielikult ära. Nii et me ei saanud astuda vestlusesse ilma, et mingil hetkel ei saa me enam midagi aru. Jah, me mõlemad räägime natuke gruusia keelt, Mario on selles kindlasti parem, aga need teadmised on pigem piiratud. Aga meil on veel aega seda õppida, eks?

Mis järgmiseks?

Nii et jah… Peatükk teefarmeritena on nüüd meie jaoks lõpule jõudnud. Oleme valmis järgmiseks, mis iganes see ka poleks. Nagu ikka, oleme avatud erinevatele kogemustele ja väljakutsetele. Oleme endiselt osa Renegade’st, kuid mitte enam aktiivselt. Me toetame endiselt seda visiooni. Oleme endiselt üliuhked selle üle, kui kaugele oleme jõudnud ja kõik see potentsiaal tulevikuks... Pöidlad ja varbad pihku, et meil hästi läheks ja et aina rohkem inimesi saaks osa Renegade teedest ja kogukonnast :) 

Mandikori Estate

Leave a comment

Please note, comments need to be approved before they are published.