Kaukaasia vangid - kuidas 10 päevast sai 5 kuud


Ma tean, et meil kõigil on sellest Covidist juba kopp ees, aga tahtsin siiski panna kirja oma mõtted nendest viiest kuust, kui poolkogemata Hannesega kahekesi Gruusiasse lõksu jäime. Paari aasta pärast on kasvõi endal huvitav lugeda :) 

Kõik algas sellest, et lendasime märtsi alguses Kutaisisse plaaniga jääda kümneks päevaks. Hooajavälisel ajal veedame me suurema osa ajast Eestis ja Leedus ning käime Gruusias vahetustega, et istanduste talviseid töid koordineerida. Seekord oli meil plaanis teha kiire kontroll reis, et siis märtsi lõpus pikemaks ajaks tagasi tulla. Läks aga hoopis teistmoodi...

Maandumine Kutaisis 10.03.2020

Gruusiasse jõudes hakkasid asjad juba igal pool Euroopas suhteliselt hapuks minema ja tundus, et riik võib iga hetk lukku minna. Seega otsustasime, et me igaks juhuks ei lähe veel Eestisse tagasi. Olukord oli segane ja keegi ei teadnud, mis saama hakkab ning me ei saanud riskida sellega, et hooaja alguses jäävad põllud mitmeks nädalaks või kuuks omapäi. Mario oli tol hetkel samuti Gruusias ning tema pidi minema Eestisse, et kolme päeva pärast koos Hanna ja Kendrickuga naasta. Juhtus aga nii, et see lend, millega ta Eestisse lendas, oligi viimane lend, mis Gruusiast sinna poole läks. Niisiis jäime meie kahekesi - mõneks nädalaks, maksimum kuuks, vähemalt seda mõtlesime me siis.

Siin on mõned killud minu tollal kirja pandud mõtetest:

21.03.2020

Täna kuulutati Gruusias välja eriolukord. Reaalsuses ei tähenda see tegelikult eriti mingeid muutusi, kuna poed, restoranid, koolid ja kõik muud avalikud kohad suleti juba märtsi alguses. Mõni päev tagasi suleti ka kogu riigi õhuruum ja maismaapiirid. Viimane päästelend Eestisse toimub kahe päeva pärast. Ehkki saatkonna ja meedia pidevad teavitused, et nüüd on viimane võimalus koju minna, tekitavad meis veidi ärevust, siis oleme otsustanud siiski paigale jääda. Ma tean, et need sõnumid on mõeldud turistidele, et nad ei jääks siia teadmata ajaks kinni, aga alateadlikult see ikkagi veidi häirib ja tekitab igasugu ebavajalike mõtteid.

Tervikuna tundub muidugi veidi imelik, et Gruusias on üldse kokku 47 juhtumit, kuid räägitakse tohututest ettevalmistustest - käivad suured hanked lisavoodite, suurema koguse testide, haigla masinate jne soetamiseks. See paneb mõtlema, kas need arvud ikka on reaalsed või on midagi, mida valitsus ei räägi või reageerivad nad lihtsalt üle. (Märkus: juhtumite arv oli sel ajal korrektne, nii et minu kahtlus ei olnud õige.)

Viimasel ajal on olnud üsna külm ja lumine, ma loodan, et varsti läheb soojemaks, et saaksime ka istandustesse minna.

Rioni Estate in winter

01.04.2020

Kutaisi piiril on nüüd sõjaväe kontrollpunktid. Sõitsime hommikul istandusse ja meid ootasid linnast väljasõidul 20 sõdurit automaatrelvadega. Ei, see ei ole aprilli nali... Kõik piirangud on oluliselt karmimaks läinud - kogu ühistransport on peatatud, linnas võib liikuda ainult üksi või kahekesi, autos võib olla maksimum kolm inimest ja auto ees osas võib istuda ainult juht. Samuti on meil nüüd kella üheksast õhtul hommikul kuueni komandanditund. Õnneks võime me hetkel veel istandusse minna, kuid kes teab, millal ka see ära keelatakse. 

Tervikuna ei saa muidugi kurta. Seni on kõik suhteliselt hästi, ilm on juba oluliselt soojem, on palju päikselisi päevi ning oleme üsna palju aega veetnud istanduses, värskes õhus. Tähistasime Interneti teel ka minu ema sünnipäeva, päris huvitav vaheldus oli koosviibmine teha nii, et kõik söövad kooke erinevate ekraanide taga :D

Siiski ei saa ma nendest rangetest piirangutest endiselt lõpuni aru, kuna terves Gruusias on kokku tehtud kõigest 2200 testi. Ma ei tea, mis adekvaatse pildi võiks 3,7 miljoni inimesega riigis saada 2000 testiga… aga noh, mis seal ikka. Baltikumis käivad hetkel jutud, et eriolukorda pikendatakse juuni lõpuni. Ma tõesti ei tahaks seda uskuda, sest see tähendaks, et enne suve keskpaika ei saa keegi teine meeskonna liikmetest siia tulla. Ma ei ole kindel, kuidas me siin kõikide töödega üksinda hakkama saame.

Renegade EstateTeepõõsaste vahel eneseisolatsioonis.

24.04.2020

Lihavõtted on saabumas - kuna Gruusia on väga religioosne riik, siis on see püha siin väga oluline. Kahjuks on see mõndadele inimestele lausa nii tähtis, et selleks, et mitte rikkuda liikumiskeelu reegleid, aga siiski osaleda õhtusel missal, on nad planeerinud kirikusse ööseks jääda. Inimesi paksult täis topitud kirikud pandeemia ajal ei kõla just kõige paremini. Vastukaaluks öeldakse, et viirus pühakojas ei levi ja kindlasti mitte neile, kelle usk on tugev…. :) Ma austan kõigi vabadust uskuda seda, mida nad eelistavad, aga päriselt?

Kirikutes kogunemiste keelamise asemel, kehtestas valitsus üleriigilise autosõidu keelu ning lukku pandi kõik suuremad linnad, sealhulgas Kutaisi, kus me elame. Seega ei ole me nüüd 10 päeva saanud põldudel käia. Opurchkheti istanduse töötajad said täna käia puhastustöid tegemas, kuna nad elavad lähedal asuvates külades. Saagikoristusega ei saa me aga enne alustada, kui teemeister Hannes tehasesse ei pääse. Põõsad on juba korjeks valmis, aga ka osaliselt juba üle kasvanud…

Positiivne on see, et autovaba Kutaisi on päris tore - vaikus, puhas õhk, linnud laulavad ning inimesed jalutavad ja sõidavad jalgratastega. Jalgaratastega!!! Ma olen selle kahe hooaja jooksul Kutaisis näinud kokku umbes kümmet inimest jalgrattaga sõitmas. Nüüd on terve linn rattureid täis. Kes oleks osanud arvata,et grusiinid ikkagi oskavad rattaga sõita: D

Kutaisi lockdown
Kutaisi kõige tegusam tänav autosõidu keelu ajal.

Eriolukorda pikendati kuni 22.05, seega on nüüd üsna kindel, et lennukid enne juunit ei lenda.

Märkus:

Alates 29ndast aprillist saime eriloa, mille alusel võisime tehasesse tööle minna ja tootmisega lõpuks alustada. Kuna kõik istandused olid korralikult üle kasvanud, siis järgmised 5 nädalat veetsime vabrikus, tehes nii palju teed kui võimalik. Eriluba ei päästnud meid aga komandanditunnist ja kella üheksaks pidime ikkagi kodus olema. See tähendas, et kõik protsessid tuli väga hoolikalt läbi mõelda ja minuti pealt planeerida, et õigeks ajaks teed valmis saaksid. Hannes sai sellega väga hästi hakkama ja olimegi igal õhtul kell 20:55 või 20:58 koduvärava ees. Samas tähendas see ka seda, et mõndasid teesid, millel on pikem valmistamisprotsess, me teha ei saanud - näiteks Lazy Morning, mis võtab aega umbes 12 tundi.

30 minutit komandanditunnini, tee on ikka veel kuivatis...

26.06.2020

Viimati kirjutasin siia aprilli lõpus. Siis oli meil info, et meie meeskond ei saa Gruusiasse tulla enne juunit. Mingi hetk lükati seda jälle edasi ja järgmine info oli, et piirid avatakse juulist. Kuigi see tundus kaugel ja me ei olnud siiski päris kindlad, kuidas me kahekesi kogu protsessiahela seni ära haldame, võtsime end kokku ja otsustasime, et ühte või teistpidi peame tee toodetud saama. Ja me saimegi! Vaatamata erinevatele piirangutele ja komandanditunnile, õnnestus meil ainuüksi kevadel toota sama palju teed kui 2019. aastal kokku. Ehkki olime pikkadest tootmispäevadest parajalt väsinud, olid meie emotsioonid tegelikult üsna positiivsed ja ei jäänudki aega väga muretseda või mõelda sellele, mis edasi saab.

renegade tea factoryPurustasime iga päev rekordeid - lehti oli nii palju!

Täna on olukord teine. Piiride avamine lükatakse taas edasi...Seega on tänane päev olnud täis pettumust, pisaraid ja viha. Püüdsin mitte liiga palju loota, kuna olukord on juba nii mitu korda muutunud, kuid tundub, et sisimas siiski uskusin, et ülejäänud meeskond jõuab varsti siia ja me saame minna koju oma perekonna juurde.

Emotsioonid vahetult pärast uudise saamist...

24.07.2020

Kuu on möödunud meeletult kiiresti. Nagu ikka, veetsime suurema osa päevadest tehases - Hannes tootis teed, minu päevad möödusid enamasti meie armsa printeri kõrval, trükkides teepakkidele kleebiseid ning sorteerimise ja pakkimise protsesse koordineerides. Kuna põhimeeskonnast oleme ainult meie kaks siin, tähendab see kahjuks ka seda, et meil ei ole tegelikult istandustega tegelemiseks piisavalt aega. Me suudame teha absoluutse miinimumi, et istandused puhtad ja korras hoida, aga see on ka kõik. Parendustöödeks aega ei jää ja see jätab jälje ka järgmiseks aastaks.

Kuigi suur osa ajast on läinud töö tegemisele, siis oleme siiski teinud ka üsna palju väljasõite. Lihtsalt selleks, et pead puhata ja et suudaksime järgmine päev jälle rõõmsalt ja motiveeritult tehasesse minna. Oleme näinud päris mitmeid imelisi kohti :) Selles võtmes on sellel pandeemial ka oma positiivne külg - varem pendeldasime me suhteliselt palju Gruusia ja Eesti vahel, nii et tegelikult ei olnud meil kunagi piisavalt aega,et Gruusias lihtsalt ringi sõita ja uusi kohti avastada.

Georgia, countryNeed vaated...

Me pole ikka veel kindlad, kas ja kuidas me koju jõuame. Praegu on meil piletid 6. augustiks, teistel on piletid samaks nädalaks,et saaksime vahetuse teha. AGA Gruusia valitsus ja airBaltic pole veel kokkuleppele jõudnud, kas ja kuidas lennud päriselt toimuma hakkavad. Nii et meil on jäänud 2 nädalat lennuni, kuid miski pole siiski kindel…

07.08.2020

Me oleme kodus! Eee...või siis oleme kodumaad külastamas hoopis? Natuke keeruline on hetkel hoomata, kus kodu on :)
Igaljuhul, nende kahe nädala jooksul toimus muidugi veel muudatusi - esialgse kahe lennu asemel nädalas lubas valitsus ainult ühe ning seetõttu tühistati kõigi meie tiimi liikmete piletid. Õnneks olid meil kohad “õigele” päevale ja meie lendu ei tühistatud. Mingi ime läbi saime Tomase piletid ringi vahetatud, nii et ta tuli esimese lennuga Gruusiasse ja saimegi vahetuse teha. Mario liitub temaga mõne nädala pärast ja teised ilmselt alles septembris, kuna augusti kuu lennud on kas väljamüüdud või lihtsalt absurdsete hindadega (1000 eurot üks suund). Niisiis, Tomas ja Mario hoiavad nüüd mõnda aega ise kindlust püsti! 

Meie teeme nüüd väikese pausi ja veedame aega koos perega, et siis septembri alguses tagasi teepõldudele naasta :)

Kokkuvõttes olid need 5 kuud üsna huvitavad - kuigi tagantjärele enda mõtteid lugedes tunduvad minu tolleaegsed kirjutised kohati üsna masendavad, siis enamus päevi olid tegelikult toredad. Paberile jõudsid lihtsalt need negatiivsemad ja värvikamad emotsioonid :) Rasked hetked ei tulnud mitte pikkadest tööpäevadest või Gruusias elamisest, vaid keerulisi emotsioone tekitas meeskonna puudumine, perekonna igatsus ja kõige rohkem teadmatus. Üks hetk tekkis aga ka mingisugune omapärane vabaduse tunne. Kui sa tead, et sa ei saa olukorra muutmiseks ise midagi teha ja pead sellega leppima, siis saabub ka vabadus. Ma arvan, et võime olla üsna uhked, et selle segase perioodi seal üle elasime, suutsime korraliku koguse head teed teha ja samal säilitasime ka terve mõistuse :D

Tegelikult oli ka väga tore lõpuks päriselt Gruusias elada ning piirangute tulemusena oskame nüüd ka gruusia keeles lugeda ja oleme oma sõnavara üsna palju laiendanud ;)

georgian languageEsimesed püüded saada jälle hoog sisse kohaliku keele
õpingutele.


Kirjutas Kristiina