Kuna oleme teetegemises alles algajad, oli juba hooaja alguses selge, et paljalt oma tarkusega me hakkama ei saa. Küsisime mitmete spetsialistide käest nõu, lugesime ja otsisime lisamaterjale, kuid teadsime, et vaja on kedagi, kellel oleks palju kogemust ning kes tuleks kohapeale ja vaataks üle meie põllud, taimed, kohaliku kliima ning annaks meile selle põhjal konkreetsemat tagasisidet. Nii kutsusimegi endale Nepaalist külla teemeistri Sonam Paljor Lama, et temaga koos paremini teeistanduse hingeelust aru saada ning õppida tundma tee valmistamise põhitõdesid.

Sonam Paljor Lama - me kutsusime teda Shifuks ehk õpetajaks :)

Alustuseks viisime Sonami istandusi vaatama, ise valmistusime nägema šokeeritud nägu, kui ta avastab, kui palju umbrohtu ja kui vähe teed meie istandustes õigupoolest on. Meie üllatuseks väitis õpetaja, et kõik oli täpselt nii nagu ta oli oodanud. Jääb siiani saladuseks, kas Sonam ei tahtnud meid kohe esimesel päeval hirmutada või olime me ise lihtsalt suurest võitlusest sõnajalaga liiga heitunud ja kartsime seetõttu halvimat.

Lisaks õppisime hulgaliselt uusi asju. Näiteks, et meie teetaimi on istanduses mitut sorti - Hiina, Assamica ja Kambodza kultivar ning kõigi eelnevate segu. See on meie jaoks võimalus ja väljakutse üheaegselt -kultivaride segu annab hea eelduse selleks, et teha tõeliselt huvitavat ja unikaalse maitsega teed, mida mujalt ei leia. Samas toob see kindlasti palju väljakutseid tootmisprotsessi. Õnneks pole lihtsad asjad meile nagunii kunagi meeldinud!

Sonam selgitamas kultivaaride erinevusi.

Kui palju me siis sel aastal teed teha saame?

Ise olime selles osas pisut skeptilised ning ootasime, et Sonam meie juurde Gruusiasse jõuaks ning asja oma silmaga üle vaataks. Tee kasvab peaaegu igal pool, kuid väga erineva kiirusega. Taime arengut mõjutab väga palju kultivar, geenid ja taime kohanemisvõime ümbritsevate muutustega. Mõnes kohas on juba tublid meetri kõrgused teepõõsad, teises istanduse nurgas on seevastu vaid ca 10 cm pikkused väikesed võrsed pead tõstmas. Pärast esimest korjamist koos Sonamiga, mille käigus ta selgitas, milliseid põõsaid (ja kuidas) peaksime praegu korjama ja kärpima ning millistele veel aega andma, saime lõpuks pisut parema ettekujutuse sellest, kui palju teelehti meil õigupoolest sel aastal oma istandusest korjata õnnestub.

Korjata saame hetkel vaid 60-70 cm kõrguseid põõsaid, et nad ka tulevikus ilusad ja terved oleksid.

Sel aastal korjatavate lehtede kogus saab olema väga limiteeritud, aga oleme mõistlikkuse piires kindlad, et lehti on piisavalt, et vähehaaval valmis teha tee, mida oleme juba sel aastal Indiegogo toetajatele lubanud. Võib-olla jääb isegi väike osa meile endile ning selleks, et saata ka teistele testimiseks. Suuremad kogused jäävad siiski järgmist kevadet ootama.

Esimene tootmisnädal

Pärast istanduste hindamist asusime koos Sonamiga teed tegema. Esimene päev tehases oli pehmelt öeldes kaootiline… Plaan oli meie uhiuues tehases koos meistriga mõned testid teha, et masinaid ja protsesse paremini tundma õppida, kuid kuna ehitus oli pisut ajagraafikust maas ei olnud selle plaani täitmine sugugi lihtne. Lõpuks saime siiski midagi masinasse, aga see oli paras õudusunenägu. Miks? Sest minu ettekujutust teetegemisest võiks kirjeldada sõnadega rahulik ja loominguline. Tegelikkuses oli meie ümber endiselt palju sagimist ja igas nurgas oli mõni ehitaja, kes veel viimaseid auke puuris või juhtmeid vedas. Nii saimegi rahuliku ja loomingulise asemel palju siginat ja saginat.

Esimene tootmispäev - töömehi rohkem kui teetegijaid.

Kuidagi saime ikkagi selle kaose keskel tee lõpuks ka valmis. Kui 18-tunnine tööpäev lõppes olime kõik väsinud ja tüdinud, aga samas kohutavalt õnnelikud- olime esimest korda teinud teed päris oma tehases kõige suuremast hunnikust teelehtedest, mida näinud olime (kokku 35 kg värskeid teelehti). Esimesest teest sai oolong- see konkreetne protsess oli samuti meile kõigile uus. Järgnevad päevad olid juba palju rahulikumad ja sarnanesid minu kujutlusele, kuidas teed tehakse, palju rohkem- saime keskenduda Sonami käest õppimisele ja erinevate tegevuste harjutamisele.

Mida me õppisime?

Ilmselt oskavad sellele küsimusele Hannes ja Tomas paremini vastata, kuna nemad on meie põhilised teemeistrid, aga kindlasti oli üks suuremaid õppetunde minu jaoks see, et tee tegemisel ei ole plaani. Need olid Sonami esimesed sõnad, kui tee tegemist alustasime. Plaani-inimesena ja samas täieliku algajana teemaailmas, pani see minu peas häirekella kohe tööle, aga tuli välja, et plaan õnneks siiski on. Sellesse tuleb lihtsalt loominguliselt suhtuda ja see mulle sobib :) Plaan sünnib siis, kui korjatud teelehti esimest korda tehases näed- kas lehed on kuivad, märjad, niisked, kõvad või pehmed jne. - sellest kõigest oleneb, kuidas ja mida lehtedega edasi teha. Palju tuleb improviseerida. Tee tegemine on natuke nagu maalimine- kunstnikul on kujutlus peas alati olemas, aga kui pintsel paberit puudutab, hakkab mõte omakorda arenema ja muutuma.

Sonam õpetamas teetegemise põhitõdesid.

Sonamiga õppimine oli natuke nagu suure kunstniku töö jälgimine. Tehes märkmeid ja proovides samal ajal ka oma pilti teha, saad aru, et ei ole võimalik teise kunstniku improvisatsiooni kunagi täielikult mõista, saad õppida tehnikat ning oma maalid peab igaüks ise looma.

Õppisime selgeks teetegemise põhitõed ja pärast iga teetegemise ringi oleme jälle natuke targemad ja enesekindlamad, et me päriselt ka teame, mida teeme. Kindlasti läheb veel aastaid, et kõiki nüansse tundma õppida, aga on hea teada, et kõik hädavajalikud koostisosad on olemas. Lõppude lõpuks oleme endiselt teemaailmas täielikud algajad ning iga kord kui mõni spetsialist kinnitab, et meie ideed ja plaanid on tõepoolest teostatavad ja õiged, saame jälle julgemini edasi minna. Seega, nüüd jälle teed tegema!