Tagasivaade esimesse hooaega teefarmerina


Renegade Tea Estate

Oleme nüüd kodus (ehk siis Eestis) olnud juba peaaegu kolm kuud. Hooaja lõpp tuli minule ja Kendrickule küll veidi ootamatult. Pärast väikest Eesti visiiti pidime oktoobri alguses tagasi Gruusiasse lendama, aga kliimamuutus (+30 kraadist 5 kraadi) ja Eesti tavapärane “meeldiv” sügisilm niitsid meid mõlemaid jalust ning lennureis haige lapsega ei tundunud enam väga mõistlik. Niisiis jälgisime Kendrickuga Gruusias toimuvat Eestist ja lootsin, et hooaeg saab kiirelt positiivse lõpu ning ka Mario jõuab õigepea koju.

Ärge saage minust valesti aru – mul ei ole Gruusia vastu mitte midagi, vastupidiselt, see koht on mul sügaval südames. Aga ma tundsin puudust inimesest, kellega me igapäevaselt rõõmsamaid ja kurvemaid hetki koos jagame.  Kui Kendrick esimest korda “issi” ütles, samal ajal kui Mario Gruusias veri ninast väljas rabeles, et kõik teed saaksid pakendatud ja õigeaegselt Eestisse transporditud, siis tuli pisar silma küll.

Mario printimas

Kõik on elus ja terved

5 kuud (aprill-september) Gruusias elamist on olnud... huvitav. Huvitav igas mõttes, nii heas kui ka halvas. Minu roll oli see hooaeg olla ennekõike ema ja toetav kaasa Mariole. Otsus, et Kendricku arvelt ei hakka me mõlemad kohe esimesel hooajal rapsima oli kindel ja selles osas ma muud varianti ei näinudki. Kuidas mul õnnestus esimene hooaeg lapsega võõrsil? Õnnestus – kõik on elus ja terved, aga ütlen täiesti ausalt, et see oli ikka kuradima raske. Ma pole arvanudki, et lapse kasvatamine lihtne on, sest seda ei ole see kindlasti, aga kui oled oma perest eemal ja tugisüsteem puudub, siis võtab võhma välja küll.

Kendrick Rioni Estate's

Just hiljuti arutlesime Kristiinaga eelmise hooaja üle ja saime aru, et me oleme endast ja meie tegemistest võib olla veidi väära mulje jätnud. Ärge arvake, et me oleme teile midagi valetanud! Küll aga pole me olnud piisavalt agarad näitama neid raskemaid hetki, kui kõigil on kett maha jooksnud ja tahaks pillid nurka visata, sest alati on lihtsam oma telefon haarata ja hetki jäädvustada just siis, kui nalja on nabani ja elu tundub lill. Meil on nalja ikka kõvasti saanud ja oleme Gruusias olles õppinud, et iga asja üle pole nüüd ka mõtet pabistada. Reaalsus on aga see, et me oleme teefarmerid olnud aasta (teised 2 aastat) - me ei ole agronoomid ega ka teegurud või lihtsalt kõiketeadjad.

Mitte midagi ei saanud aru

Me ei ole päris kindlad, miks me sisuliselt terve juunikuu jooksul ei saanud teed teha, sest põõsad lihtsalt ei kasvanud. Me ei teadnud, et tegelikult poleks ilmselt olnud pointi hiliseid õhtutunde istanduses väetamistele kulutada, sest tagantjärele saime teada, et mullaproovide näitajad olid tegelikult juba enne väetamist head (õhtud seetõttu, et siis oli väljas vähem kui 30 kraadi ja päike ei kõrvetanud väetisest märgi teelehti ära). Siinkohal mainin ära, et tegemist oli orgaanilise väetisega, sest keemia meile ei meeldi :) Me ei tea tegelikult palju asju ja teadmatus võib sageli frustreeriv olla.

Kui sõnajalg võtab kõik üle

Kui ma just ütlesin, et me ei tea paljusid asju, siis tegelikult ma ikka ja jälle imestan, kui palju on Renegade Tea Estate tervikuna kahe hooaja jooksul arenenud. Ma tuletan veelkord meelde, et mitte kellelgi meist polnud varasemalt otsest (ega ka kaudset) kokkupuudet põllumajandusega või teefarmerlusega. Mis minule hooaja jooksul suure pauguga kohale jõudis, oli see, et orgaaniline põllumajandus on jõhker! Jõhker selles mõttes, et kui oled otsustanud, et sa ei kasuta põllul umbrohu tapmiseks keemiat, siis väga suur osa ajast ja rahalisest ressursist lähebki põldude puhastamisele, sest sõnajalg teeistanduses on nagu.. mul ei tule isegi ühtegi sellist näidet pähe, mis kirjeldaks seda kui kiiresti üks asi võib mõne teise asja pekki keerata. Ühesõnaga, usun, et saate aru, mida ma mõtlen, aga parima pildi saab siiski ette, kui tuled seisad istanduses ja siis võid põhimõtteliselt oma silmaga näha kuidas sõnajalg terve istanduse üle võtab või siis meie kolm istandust, mida on kokku ca 50 hektarit. Positiivne on see, et kõige kiuste suutsime see aasta juba ca 430kg teed toota (eelmisel hooajal ca 100kg) ja hetkeseisuga oleme sellest enamuse ka juba ära müünud. 

Hanna ja Kendrick MandikorisSõnajalg, mina ja Kendrick Mandikori istanduses

Isiklikult on minus ka veidi kurbust. Kurbust sellepärast, et mul polnud võimalust igapäevaselt istanduses ja tehases abiks olla, sest tööst meil puudust ei olnud. Vahepeal andis Mario mulle “puhkepäevi”, et ma saaksin tööle minna, mida ma ka väga nautisin. Kendrickut alati igale poole kaasa võtta polnud lihtsalt võimalik, sest pingsa järelvalveta sööks ta tõenäoliselt istanduses põõsad lehtedest paljaks või jookseks lehmadega lihtsalt minema. Me küll käisime istanduses ja tehases üsna palju, aga siis tegelesin ma üldiselt tema tagaajamisega. Teisalt olen ma siiralt õnnelik, et lapsel on võimalus sellises keskkonnas kasvada – loodus, loomad, toredad inimesed nii meie gängi näol kui ka kohalike (ehk grusiinide näol), sest armastusest ja nunnutamisest tal seal puudu ei tule:) Nagu ka oma esimeses blogipostis mainisin, siis grusiinid on väga suured lastearmastajad.

Kendrick Renegade Estate'sKendrick teelehti söömas

Mida toob uus hooaeg?

Uue hooaja alguseni on tegelikult jäänud väga vähe aega, sest Mario lendab Gruusiasse juba 8. jaanuar. Mitte küll jäädavalt, aga põllutööd saavad sel ajal alguse. Mina ja Kendrick liitume ilmselt aprillikuus, kui hooaeg nö päriselt algab – esimesed korjed ja teetegemised. Kuna Kendrick käib Eestis juba vahelduva eduga lasteaias, siis on plaanis sama teekonda jätkata ka Gruusias. See annab ka minule võimaluse rohkem meie teemajandamises kaasa lüüa. Ma ootan väga Gruusiasse tagasi minemist, sest 5 seal oldud kuud tundusid tegelikult rohkem aastatena ja see koht on minu jaoks väga armsaks saanud. Teisalt on minus ka mingisugune kartus selle ees, mis meid ees ootab, sest tegelikkuses oli esimene hooaeg üpris raske just emotsionaalselt, aga... ma võtan tavapärase grusiini hoiaku, et “mida siin ikka pabistada, kõik läheb hästi” :)

 

Kirjutas Hanna