Kolisime perega Gruusiasse… Oot, mida?


Hommikused vaated Rioni jõe ääres

Kirjutan seda blogipostitust meie Gruusia kodu rõdul istudes. Õues on umbes 30 kraadi, päike paistab ja mõnus soe tuul puhub näkku. Siit paistavad nii Kutaisi linn kui ka lumiste mägede tipud ja mõtlen ise ka, et MIDA? Kas see siin on kõik ikka päriselt? Ja see kõik tundub veel kordades sürreaalsemana kui sa seisad keset teepõldusid, taustaks mäed.

Aga kerime end natukene ajas tagasi. See pidi olema umbes 2017 aasta sügis, kui Kristiina mulle esimest korda Gruusias tee kasvatamisest rääkis. Sellele konkreetsele hetkele tagasi mõeldes, toob see mulle muige näole, sest ilmselt oli mul “oot, mida sa ajad” ilme, sest sellist asja ei osanud ma nüüd küll kuskilt oodata. See mõte tundus tegelikult kohe alguses midagi väga erilist ja lahedat. Tol hetkel olime Marioga äsja saanud uudise, et saame lapsevanemateks ehk siis elasin rohkem oma mõtetes kogu Renegade kambale kaasa ja keskendusin faktile, et varsti saame me endale pisikese põnni.

Kendricku (ehk siis meie poja) teiseks minisünnipäevaks (mai 2018) otsustasin osta Indiegogo kampaania raames teepõõsa, et meil oleks kindlasti põhjust aegajalt Gruusias lapse teepõõsast vaatamas käia. Olin terve selle aja püüdnud Renegade tegemistel silma peal hoida ja see sai olla tollel ajal minu tagasihoidlik panus nende, nüüd siis meie, tegemistesse.

3 TASSI TEED JA MARIO OLI MÜÜDUD

Niiöelda saatuslikuks sai Hannese ja Kristiina külaskäik novembris 2018. Hooaja seljatanud farmerid astusid rõõmsalt meie ukse vahelt oma 2018 teekollektsiooniga sisse ja siis see juhtus.. Sai põgusalt esimese hooaja muljeid vahetatud, õhtu jooksul 3 tassi teed joodud ja Mario oli juba sisimas müüdud. Tegelikult ega meile otsest kutset Gruusiasse vist ei tulnudki, aga see selleks.. See kõik tundus meie jaoks niivõrd uus ja huvitav, et Mariol jäi isegi öö magamata. Järgmine päev tegin Kendrickust juba passipilte ja kahe päeva pärast olid lennupiletid detsembrikuiseks kiirvisiidiks Gruusiasse ostetud. Meie esmane reis oli omaette seiklus ja sellest võiks eraldi raamatu kirjutada, aga kokkuvõttes sai reisi ajal selgeks, et teefarmerlus – siit me tuleme!

Võiks arvata, et mõtlesime selle otsuse üle pikalt, aga oh ei. Tagasimõeldes tundub, et väga ei mõelnudki. Kolimine aastase lapsega tekitas minus küll mõningaseid kahtlusi, kuid lapsevanemaks saamine ei tähenda ju tegelikult seda, et peaksid oma unistustest ja võimalustest loobuma, sest olime Marioga juba varasemalt rääkinud, et kui kunagi avaneb võimalus, siis võiksime terve perega välismaale elama ja töötama minna.

 

Vihmase päeva perepilt

Renegade kamba osas pole mul hetkekski kahtlusi olnud, sest tunnen neid inimesi juba aastaid – keda rohkem, keda vähem, aga osaliselt on nad olnud minu jaoks kui teine pere, seega veelkord – mida siin mõelda on?!

Mario oli Eesti ja Gruusia vahet pendeldanud juba alates aasta algusest. Terve perega jõudsime siia 21.aprillil ehk umbes kuu aega tagasi ja nüüd vist võib küll öelda, et oleme sisse elanud. Oleme peaaegu harjunud selle harmoonilise kaosega, mis siinses liikluses valitseb  ning ka väga, kohe väga väga, lastelembeliste onude ja tädidega, kes igal võimalusel Kendricku varbaid silitamas käivad.

Mario Renegade istanduses puud mõõtmas

HMM… MIS SEE TEE ON?

Kui aga nüüd teest rääkida, siis ega me kumbki ei teadnud sellest sisuliselt midagi. Minu oletustes olid kuskil aasal põõsad ning roheline tee tuli rohelise tee põõsast, must musta tee põõsast ja nii edasi. Mu lemmiktee ei olegi hoopis mitte tee,  kui õigeid termineid kasutada, siis on see hoopis piparmündileotis. Musta ja rohelist teed ma varasemalt vabatahtlikult joomiseks ei valinudki, sest mul oli arusaam, et see on oli alati kibeda maitsega.

Täna olen ma tee teemadel juba veidi pädevam. Tean, et tee tuleb ikkagi kõik ühest põõsast nimega Camellia Sinensis ja milline tee välja tuleb oleneb sellest, kuidas seda töödeldud on. Siinkohal – kui sa oled ka teeasjas täitsa algaja, siis loe varasemaid blogipostitusi ja sa saad palju targemaks. Veel tean ma seda, et tee ei pea olema mõrkjas ja kibe,  see võib olla ka mõnusalt maheda maitsega. Tegelikult tean ma juba natukene rohkemgi, aga reaalsuses on see siiski omaette kunst ja arenguruumi on meeletult. Mario on alati olnud pigem teeinimene ja mida aeg edasi, on meie “teetamisi” päris naljakas jälgida, sest vahel võime minuteid tassis olevaid teelehti vaadata, nuusutada ja maitsete ja lõhnade üle arutleda.

Minu esimene teekorjamise päev Renegade istanduses

KAS ME HINDAME TEISTE TÖÖD PIISAVALT?

Täiskohaga teefarmeriks ma ennast veel nimetada ei saa, sest minu energia kulub hetkel küll veel ennekõike Kendrickuga toimetamisele, sest nüüd, kus ta oma esimesed sammud Gruusias selgeks sai, on seda tagaajamist omajagu. Õnneks on lõunauned istanduses magusad ning mina saan seda aega näiteks tee korjamiseks kasutada. Minu esimene saak (pung ja üks leht valge tee tegemiseks) oli 150 grammi teelehti 1 tunni ja 45 minuti kohta. Ma ei ole kindlasti Gruusia kiireim teekorjaja, aga see kogemus pani mind jällegi mõtlema sellele, kuidas me sageli ei oska hinnata seda, kuidas mingid konkreetsed asjad meie lauale jõuavad. Näiteks sellest 150 grammist teelehtedest tuleb umbes 30g-35 grammi valmis teed. Mõttekoht… :)

Renegade kambaga liitumine on kindlasti üks pöörasemaid asju, mida me oleme ette võtnud, aga tunnen, et omajagu pöörasust on meis alati olnud ja mugavustsoon ei ole meie jaoks kõige tuttavam asi. Olen uhke, et saame olla Gruusia teekasvatamise ajaloost ja seda veel sellise kambaga. Nii, et Gruusia ja teekasvatamine - siit me tuleme!

Uneaeg Renegade istanduses

Meie teise aasta kevadist toodangut saab tellida siit.

 Written by Hanna


Leave a comment