Kui oled meid pikemalt jälginud, siis ilmselt tead, et hetkel on meil palju tööd, aga vähe saaki, sest teepõõsad vajavad istanduse rehabiliteerimisest taastumiseks aega. Aga sellest vist väga põhjalikku ülevaadet ei ole, kuidas see rehabiliteerimise protsess siis õigupoolest käib? Otsustasime selle vea parandada ja jagada, kuidas me Renegade Estate-i (kokku on meil neid 3) täielikust džunglist töötavaks teeistanduseks muutisime.
Kui põldude rehabiliteerimisega alustasime, tuli meile uksest ja aknast tohutult palju erinevaid soovitusi, mida teha ja mida mitte. Kui Sul peaks kunagi tekkima soov teeistandust taastama hakata, siis tea, et alljärgnev toimis meie jaoks Gruusias, kuid see ei pruugi mõnes teises kliimavööndis töötada. Alati tuleb arvestada kohaliku kliima ja mullastikuga.
1. Istanduse valimine
Me osaleme Gruusia valitsuse poolt koordineeritud programmis, mis tähendab, et kõik meie istandused on valitsuselt pikaajaliselt renditud. Kui esimest korda programmi kandideerisime, ei võtnud keegi meid siin üleliia tõsiselt. Oleme ausad, kamp eestlasi Gruusias teed kasvatamas? Kui tõenäoline see on? Mõistame, et mitte väga ning kedagi ei saa liigses skeptilisuses süüdistada :) Aga kui me Thibilisisse kohale lendasime, mõistis ka koordineeriv organisatsioon APMA, et võib-olla tasub need hullud eestlased siiski ära kuulata.
Hea küll, aga istanduse valimine. Ilmselt arvate, et meile anti ette istanduste nimekiri ja koordinaadid, kust neid leida, jah? Ei, päris nii lihtne see ei olnud. Juhised istanduste leidmiseks olid sõna otseses mõttes just nii täpsed, et võite neid leida Lääne-Gruusias. Hmm, olgu? Niisiis hakkasime mööda Lääne-Gruusiat ringi sõitma...
Leidsime istandused lõpuks Google Mapsi abiga - satelliitpildil on read nii selged, et saab väga lihtsalt kindlaks teha, kus istandus asub. Isegi kui keegi viimased 30 aastat sellel maa-alal midagi teinud ei ole, on teeread endiselt väga selgelt näha. Ja kui oled mahajäetud teeistandust kord juba näinud, siis oled üsna kiirelt professionaal neid autoaknast märkamisel - suures koguses sõnajalga on alati kindlaks vihjeks. Vähemalt Gruusias kehtib reegel, et kus on sõnajalad, on ka tee. Sel hetkel ei osanud me aimatagi , et sellest saab kunagi meie suurim probleem.
Nii näeb mahajäetud teeistandus välja sügisel
Täpsemalt saab meie seiklustest teeistandusi otsides lugeda siit.
2. Tingimuste mõistmine - kas taimed on tugevad ja terved?
Niisiis, kuidas näeb välja üks hüljatud teeistandus? Absoluutselt mitte selline nagu üks toimiv teeistandus :) Internetis leitavad ilusad pildid rohelistest ja korrapärastest põldudest on väga kaugel sellest, mis meid siin ees ootas. Gruusia põllud on segu sõnajalast, põldmarjast ja paljudest muudest põõsastest, millel kõigil on okkad. Lisaks veel mõned väikesed puud, näiteks akaatsiad ja sarapuupähklid. Nii et kogu ala on tihe džungel, kaitstud erinevate okastega. Saime sellest aru pärast seda, kui igaüks meist oli 3 paari teksaseid katki rebinud :) Aga muud võimalust tegelikult ei olnud, kuidagi tuli sinna džunglisse sisse pääseda, et aru saada, kui palju on umbrohu all teepõõsaid ja milline on maastik on üldiselt.
Esimestel kuudel tuli otsingute käigus üsna palju vigastusi ette. Siin on üks naljakamatest hetkedest, mis lindile püüti :D Priit jäi õnneks terveks :)
Peale selle, et vaatasime, et taimed oleksid elujõulised, otsisime kohti, mille suhtes oleks lihtsalt hea tunne. Meil ei olnud tegelikult palju kriteeriume, sest me ei teadnud, kuidas õige teeistandus peaks välja nägema või mis seal täpselt peaks olema. Olime kindlad, et põllud ei tohiks asuda tasasel maal. Tahtsime, et istandus oleks suuremate küngaste vahel, et põõsad oleksid tuulte eest kaitstud ja et neil oleks korralik veevarustus. Enamasti tuginesime siiski oma sisetundele. Sest tegelikult ei ole sellises džunglis võimalik aru saada, kuidas istandus peale puhastamist välja näeks. Niisiis, koht lihtsalt kas tundub õige või mitte.
Pärast istanduste valimist lasime muidugi ka mõned mullaproovid võtta, et veenduda, kas elujõulise istanduse rajamine oleks päriselt võimalik.
3. Puhastamine
Ehkki alguses tundus päris hirmutav kõik maani maha lõigata, mõistsime, et põõsaid ei ole võimalik ükshaaval okkalisest džunglist päästa. Isegi, kui see mõnes piirkonnas oleks olnud võimalik, olid põõsaste võrsed aastakümneid kasvanud umbrohu all pimedas ning seetõttu olid nad ihtsalt liiga nõrgad, et kunagi päriselt korralikku saaki kanda.
Jätsime alles võimalikult palju puid, et ökosüsteem oleks terve ja teepõõsad leiaksid tugeva päikese eest natuke varju. Kobestasime põõsaste vahelised read, et toitained saaksid hõlpsamini liikuda ja et umbrohu kasvu aeglustada.
See on plats nr 3. Esimene koht, kus kündmisega alustasime, esialgu tundus see maa jaoks liiga jõuline ja ekstreemne, nii et teiste platside puhul läksime üle kergemale kündmisele. Kuigi tol hetkel tundus leebem lähenemine parem, on sellel maatükil nüüd kõige vähem umbrohtu ja see on ka üks parimatest produktiivsuse mõttes...
Siin on video esialgsest puhastamisest:
4. Ootamine
Ja siis tuli oodata... Põld oli pruun, miski ei kasvanud üsna pikka aega... Igal nädalal jalutasime istanduses ja üritasime leida ainsatki elumärki… ei midagi.
Teist osa saad lugeda siit.
Kirjutas Kristiina