Emotsioonide virr-varr


Ma seadsin endale tänaseks (reede, 26.06) ühe eesmärgi  - viia iseendaga läbi ajurünnak teemal “müügi edendamine meie kanalites”, ehk et kuidas levitada infot meie tegemiste ja teede kohta ning tekitada inimestes huvi meie tooteid proovida. Niisiis, läksin oma hommikusele jooksuringile ja kui üldiselt on jooksmise-ajurünnaku meetod minu jaoks alati toiminud, siis täna oli mu peas lihtsalt segadus. Tulem on nüüd siin – täiesti mitte müügile orienteeritud sisu. Lihtsalt üks väga aus ja vahetu blogipostitus minu emotsioonide virr-varrist sel eriti segasel perioodil. Lubasime eelkõige endale (aga ütlesin selle ka vist kuskil varasemas blogipostituses välja), et püüame jagada ka mitte nii positiivseid hetki meie tegemistest. Püüan seda lubadust nüüd pidada ning laon siia kõik välja.

Oma viimase veidi personaalsema blogipostituse Gruusias teefarmeriks olemisest kirjutasin detsembris (saad seda lugeda SIIT). Kes sel ajal oleks osanud arvata, et seisame silmitsi pandeemiaga ja kõik pööratakse pea peale?! Kerime end veidi ajas tagasi, aasta algusesse, mil kõik tundus plaanipäraselt minevat. Mario käis mitmel korral Gruusias, et istandused eelseisvaks hooajaks ette valmistada. Ma arvan, et see oli Mario kolmas reis Gruusiasse, kui me saime aru, et olukord maailmas läheb käest ära ning on oht, et piirid kinni pannakse. Esialgne plaan oli aprilli alguses kogu perega Gruusiasse minna, aga Mario viimase reisi ajal märtsi keskpaigas oli juba üsna selge, et aprilli alguseni ei anna enam oodata. 14ndal märtsil (Mario pidi Eestisse lendama järgmisel päeval) nutsin kodus, Eestis. Kõigepealt sellepärast, et tekkis hirm, et Mario ei pruugi üldse enam Gruusiast koju saada ja ma olin nii füüsiliselt kui emotsionaalselt lihtsalt väsinud. Kendrickut kimbutasid juba alates Eestisse tulemisest (septembrist) pidevalt mingisugused haigused ning mõte Mariota olemisest hirmutas mind meeletult. Siis ma nutsin veel sellepärast, et äkki Mario peaks ikkagi Gruusiasse jääma, et seal Kristiinale ja Hannesele abiks olla. Lõpuks otsustasime, et Mario tuleb siiski järgmisel päeval koju ja püüame paari päevaga oma elu siin Eestis kokku pakkida ning enne piiride sulgemist kiirelt Gruusiasse tagasi minna. Seda ei juhtunud. Lennud tühistati päev pärast Mario Eestisse jõudmist ning nüüd 4 kuud hiljem istun endiselt Eestis, meie köögis ja mu pea on täiesti sassis. Erilise tõuke andis ka eilne päev - saime teada, et tõenoliselt ei toimu ka meie 3ndale juulile planeeritud lend.

Mul on hea meel ja olen tänulik, et maailmas valitsev segadus on meil üldse lasknud oma asja teha. Renegade kevadine toodang ületas kõikide pandeemiast tingitud piirangute kiuste eelmise aasta kevadist tee kogust 3 korda. Mingil hetkel oli kogu Kutaisi täielikus karantiinis ja näiteks autodega liikumine ja istandustesse pääsemine oli ainult heleroosa unistus. Kinni tuli pidada kellaajalistest liikumispiirangutest, mis tähendas omakorda seda, et õigeks ajaks koju jõudmiseks tuli tee tootmine planeerida minuti pealt. Me ei saaks hakkama ilma kohalike inimesteta, kes meid põldude puhastamisega ja lehtede korjamistega aitavad, aga lõppude lõpuks oli ja on meie seitsme liikmelisest tiimist ikka veel Gruusias vaid Kristiina ja Hannes. Nad on teinud erakordset tööd ja olen uhke, et saan selliste inimestega koos sellel teekonnal olla, aga mitte keegi meist polnud selliseks asjaks valmis (nagu ka lugematu arv teisi ettevõtteid, kes seisavad silmitsi veel hullemaga).

Raske on ette kujutada mida tähendab olla hetkel vaid kahekesi Gruusias kohapeal. Tean kui palju tööd ja pingutust on vaja, et kõik sujuks nii istandustes kui ka tehases, aga kuna meie tootmismaht järk-järgult suureneb (nt meie kevadine toodang ületas meie eelmise aasta kogutoodangu mahu), siis ma vist ei hooma veel päris hästi, mis see tegelik olukord meil seal siis on. Ning mis tunded tegelikult valdavad neid inimesi, kes kohapeal on. Oleme Kristiinat ja Hannest distantsilt toetanud ja püüdnud kõike endiselt tiimina korraldada. Jaganud ülesandeid selliselt, et suudaksime kuidagi ühiselt paremini funktsioneerida. Vahel tundub, et inimestel on ettekujutus meie teefarmerlusest kui ainult põllul olemisest ja teetegemisest, kuid tegelikkuses on see pisut rohkemat ja kompleksemat. Kirjutasin hiljuti ka blogipostituse sellest, mis juhtub teelehtedega alates tehasesse jõudmisest kuni tee tellijale jõudmiseni, ehk mille kõigega on veel vaja tegeleda. Seda blogipostitust saad lugeda SIIT.

Tunnen ennast alati süüdi, kui ma ei saa endast mingil põhjusel 100% anda. Mul on vedanud, sest valdavalt on mul olnud võimalus töötada super lahedate inimestega ja teha seda, mis mulle tõeliselt meeldib, aga kui oled oma meeskonnakaaslastest eraldatud ja ei saa täielikult panustada…

Praeguse hetkeni on meie Gruusia lendu vähemalt 5 korda edasi lükatud. Eile saime uudise, et “tõenäoliselt” meie 3nda juuli lendu ei toimu. Täna väitsid mõned allikad, et see on siiski võimalik. See teadmatus on mind teinud ühtaegu tigedaks ja kurvaks ning mind valdavad täiesti segased tunded. Ma tean, et see mõjub sarnaselt ka minu tiimiliikmetele Gruusias, kes pole enda peresid näinud juba üle 4 kuu ning lugematud tunnid tööd istandustes ja tehases koos teadmatusega ei tee seda olukorda kuidagi lihtsamaks.

Me usume ja loodame, nagu meile meeldib öelda, et saame oma tiimi siiski 3ndal juulil Gruusias kokku. See on võib-olla liiga palju tahetud, aga eks me näe. Tuleb lihtsalt oma pea kõrgel hoida. Kuidagi.

Lisan nii muuseas meie epoe lingi SIIA. Sealt leiad valiku meie kevadistest teedest, mis on Eestis ja kohe saatmiseks valmis. Nüüd kus olen oma mõtted siia kirja pannud, tuleb tulevikus ehk ka mõni vähem halav postitus, mis rohkem toodetele suunatud :)

Uuendus - Tund peale seda, kui olin oma emotsioonid siia kirja pannud, tühistati meie lend. Jälle. Ostsime uued piletid 31ks juuliks.

Uuendus nr 2 - Mõned tunnid peale seda, kui oma viimase täienduse siia blogi lõppu lisasin, tühistati meie lend järjekordselt. Meie uus lend on planeeritud 3ndaks augustiks.

Hanna with her family in Renegade Tea Estate21 september 2019, Renegade Tea Estate

Kirjutas Hanna